Eksamikünniseks peaks olema alates 2014.a. üks punkt

23. novembri Õpetajate Lehes kirjutas Agu Ojasoo mõtlemapaneva loo «Miks me kardame uut eksamikünnist?». Olen temaga ühte meelt – õpilaste klassist klassi lohistamisest ja eksamitulemuste kiirest «korrigeerimisest» tuleb lahti saada.

Ametlikke materjale lugedes selgub, et selles suunas ka liigutakse. Kui 2010. aastal kehtinud gümnaasiumi riiklikus õppekavas (GRÕK) oli veel kirjas, et riigieksami mitterahuldava tulemuse korral tehakse vastavas õppeaines direktori kinnitatud materjalide alusel kohe koolieksam, siis praegu kehtivas GRÕK-is pole sellest enam ridagi. Haridus- ja teadusministeeriumi veebilehel küsitakse, mis saab 10. klassi õpilasest, kes 2014. aasta kohustuslikul matemaatika riigieksamil läbi kukub. Ministeeriumi vastus on, et sel juhul tuleb eksam uuesti sooritada, kuid õpilane saab soovi korral valida senise laia matemaatika eksami asemel kitsa.
Eksami kiirkorras korrigeerimine tundub olevat seega välistatud, kuid sellega ei ole probleemid lahendatud. Kui eksami soorituse piir nihutati 50 protsendile, rõõmustasid paljud – lõpuks ometi lõpeb poolmuidu läbisaamine. Paraku on sellel kuldselt läikival medalil ka pahupool.

50 protsenti ei tõsta taset

Kuna 2014. a kevadel sooritavad kõik õpilased matemaatikaeksami, siis on minul ja paljudel kolleegidel lihtne küsimus: kas on analüüsitud, mis juhtub, kui jäädakse nõude juurde, et eksami sooritamiseks on vaja saada 50 protsenti maksimumtulemusest. Haridusministeeriumist sain sellise vastuse: «Oleme ette valmistamas lähteülesannet matemaatika riigieksamite tegemiseks ning selle üks osa on oodatava tulemuste jaotuse kirjeldamine.»
Seega võime praegu vaid ennustada, missugune on tulevase matemaatikaeksami oodatav tulemus. Vastust sellele küsimusele ei oota üksnes matemaatikaõpetajad, 50 protsendi piir tekitab probleeme ka eesti keele ja võõrkeele eksamil. Eksami edukalt sooritanute arvu suurendamiseks võib koostada lihtsamad eksamiülesanded, muuta saab ka hindamisjuhendit, ja seda ikka nii, et lubatakse 30 ortograafiaviga senise 11 asemel jne. Kuid see pole väljapääs.
Esiteks ei kõlba paroodiaks muudetud riigieksamid oma ilustatud tulemustega enam ülikoolidele, sest suur hulk lõpetajatest saab 80−100 punkti ka kehvade teadmiste korral. Samuti ei saa sellise eksami puhul adekvaatset infot selle kohta, missuguseid muudatusi tuleks õppekavas teha.
Haridusministeeriumi vastus minu küsimusele oli selline: «On loomulik, et õppekavale vastav eksam, mille lävend on 50%, on normintellektiga õpilasele, kes õpib gümnaasiumis, jõukohane. /- – -/ Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele ei ole õpitulemuste välishindamisel eesmärki olla ühildatud ülikooli sisseastumiseksamiga. Kahtlemata tähendab punkti­skaala tihendamine mõningast kadu informatsioonis. Teine võimalik arengutee on lävendi kaotamine ja riigieksamitele just sisseastumisfunktsiooni andmine.»

Kõik ei astu ülikooli

Meil on valida kahe variandi vahel: jätta 50 protsendi künnis kehtima ning helpida siis üheskoos seda suppi, mida eksamikatlad 2014. a kevadel keedavad, või teha põhimõttelised muudatused PGS-is ja GRÕK-is ning alandada eksamikünnist.
Kui eelmise sajandi lõpus kõlbas hindepiiriks üks punkt, siis kõlbab see ka nüüd ja seda teed tulebki minna. Sel juhul langeb ära küsimus koolis tehtavast korduseksamist, sest null punkti puhul on tegemist nii lootusetu juhtumiga, et seal ei päästa ka järeleksam. Kui üks punkt tundub liiga vähe, võib jätta piiriks 20 punkti, nagu seni.
Kui hindepiir on üks punkt (või 20 punkti), pole vaja riigieksamikorraldust oluliselt muuta. Õpilastega, kes saavad eksamil 20−49 punkti, ei juhtu midagi halba, sest enamik neist soovib õppida edasi kutsekoolis erialal, kus nõutakse keskharidust – ülikooli nad ei püri. Et gümnaasium pole mõeldud üksnes ülikooli astujatele, on fikseeritud ka GRÕK-is, kus on kirjutatud: «Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või gümnaasiumijärgses kutseõppes.»

Kohustus huvi ei suurenda

Hetkel, kui tekkis saatanlik mõte teha matemaatika riigieksam kõigile gümnaasiumilõpetajatele kohustuslikuks, ei osatud ilmselt võimalikke probleeme ette näha. Aga oleks pidanud nägema, sest selleks ongi ministeeriumis analüütikud ja igat sorti nõunikud. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus mõni matemaatikaõpetaja lausa keeldub gümnasiste õpetamast, sest isegi humanitaarkalduvustega õpilaste kitsa matemaatika kursus on praeguse napi tundide arvu juures riigieksamil 50 protsendi saavutamiseks liiga raske.
Tallinna reaalkooli õpetaja Villu Raja väitel on sama lugu laia matemaatikaga ning ta mõistab väiksemate koolide õpetajate stressi. «Olgem ausad – see, mida nüüd nimetatakse laiaks matemaatikaks, on keskmisele õpilasele ikkagi väga-väga raske,» räägib Raja (PM 11.09). Kui nüüd mõni tiheda konkursisõela läbinud õpilasi õpetav kolleeg imestab, milles küsimus – 50 protsenti on ju käkitegu −, siis soovitan tal mõni aeg tavalises koolis gümnasiste õpetada.

Soovitan tõsiselt kaaluda ka seda, kas kõik gümnasistid ikka peavad matemaatika riigieksami tegema. Ma ei usu, et kohustuslik riigieksam tekitab kõigis õpilastes enneolematu huvi matemaatika vastu. Ka kaks matemaatikaeksamit pole lahendus. Esiteks pole otstarbekas kütta eksamikatelt viiesajastega ajal, mil hariduses loetakse iga senti. Teiseks piisaks matemaatikas nõrgematele õpilastele kutsekooli astumiseks täiesti koolieksamist, kui teha see kõigis koolides ühtsete materjalide alusel, nagu tehti vanasti. Piisab ülesannetest, üksikasjalikust hindamisjuhendist ja ruudulisest paberist ning eksamitööd parandatagu koolis. Valikuliselt võib Innove ekspertide komisjon parandatud eksamitööd ka üle vaadata.