Kõrge positsiooniga isikud on väitnud, et loodus- ja reaalainetel saab olema õppekavas prioriteet. Presidendi suu läbi on teada antud, et matemaatika riigieksam peaks olema kõigile keskkooli lõpetajatele kohustuslik. Kõik see on kaunikesti tore, aga ...
Kuivõrd saab kõnelda matemaatikaõpetuse tähtsustamisest, kui põhikooli kolmandas kooliastmes pannakse tundide arv paika halvimal viisil kõikidest variantidest. Loomuliku 4-4-5 asemel on nüüd 5-4-4, mis tähendab ju seda, et 9.klassi tuleb üks tund nii või teisiti kuidagi juurde nuputada. Valikainete arvelt seda saada on peaaegu võimatu, sest põhikoolis vabaks jäävaid tunde praktiliselt polegi. Niipalju siis laste koormuse vähendamisest.
Koormust saaks vähendada, kui matemaatika ainekava nii ära rüvetada, et pärast seda peaks Naurust poliitilist varjupaika paluma. Põhikooli viimasest astmest on välja jäetud kiirteteoreem (mina sel puhul südamepiinu ei tunne, sest teoreemi tõestusest said aru ikka vähesed lapsed ja seda kontrollimise eesmärgil tagasi küsida oleks tobe), kuigi ülesannete tasemel saab seda siiski käsitleda, kui õpiku autorid selleks võimaluse loovad. Ei tõestata ka Eukleidese teoreemi (see on juba kehtivast õppekavast ka väljas) ja teoreemi kõrgusest. Jääb siiski Pythagorase teoreem.
Algebrast niipalju, et keerukamad ratsionaalavaldised pannakse gümnaasiumiossa ja see samm on minu meelest õigustatud. Sama kehtib murdvõrrandite kohta. Valitud seltskonnaga saab ju loomulikult ka murdvõrrandi lahendamisele taanduvaid tekstülesandeid lahendada, aga eks me teame omast käest kuidas suur hulk lastest seda asja omaks ei võta.
Võime ju nostalgiliselt tagasi vaadata eelmise sajandi 80-ndatesse aastatesse ja ohata, et kuidas siis lapsed oskasid ja nüüd ei oska. Peapõhjus on ikka selles, et matemaatikaõpetuse aeg on oluliselt vähenenud. Õitsva sotsialismi ajal oli reaalainetel tõesti eelisareng, sest sõjatööstustuse tarveks oli vaja insenere, kes mõtleksid välja riistapuid, millega vastikutele kapitalistidele vastu pead virutada. Nüüd, olles ikked heitnud, viskasime ka reaalainete õpetuse üle parda, sest kui meile ikka ei meeldi matemaatika, füüsika, keemia, siis me sellega ka ei tegele ja sellega ei tegele ka meie järeltulevad põlved.
See, mis saab reaalsuses matemaatikaõpetusest, sõltub edaspidi suuresti kooli juhtkonnast. Kui seda õpet oluliseks ei peeta, siis nii ongi. Lapsevanemad viivad oma lapsed lihtsalt sellisesse kooli, kus reaalainete õpe veel au sees on. Seda ka nagu ei tahaks, et 10-15 aasta pärast moodustavad põhiosa TTÜ üliõpilastest marokolased ja filipiinlased. Aga kes teab? Jõudsate sammudega oleme astumas viie rikkama riigi sekka, mis see viie targema riigi sekkagi jõudmine siis enam on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar