Kas oleme haridussüsteemi
pantvangid?
Allar Veelmaa
Allar Veelmaa Matemaatikasõprade
Selts MTÜ
Pantvang on isik, kellelt on võetud vabadus
eesmärgiks millegi välja pressimine. Alates 1997.a. on õpilased ja õpetajad
riigieksamite pantvangis. Ühelt poolt polnud meil aimugi sellest, milline saab
olema esimene riigieksam ning teiselt poolt survestasid õpetajaid lapsed,
koolijuhid ja ka lapsevanemad, kes tahtsid maksimaalselt häid tulemusi, ehkki
piiri seadmine 1 punkti peale muutis selle ülesande täitmise praktiliselt
võimatuks. Siis polnud veel küll juttu ka ajakirjanduses avaldatavatest
pingeridadest, kuid oli ikkagi selge, et koole hakatakse mingite parameetrite
järgi reastama.
Stockholmi
sündroom
Küllap lootsid riigieksamite
väljamõtlejad, et õpetajad hakkavad neid palavalt armastama, sest saavad ju
eksamitööde parandamise REKK-ile delegeerida ja endal justkui muret polekski.
Samas ühe punktiga eksami sooritatuks lugemine tõi kaasa selle, et nõrgad ja
keskpäraste võimetega gümnasistid loobusid üldse pingutamast. Lootsid, et üks
punkt on justkui maast leitud, kuid
statistika räägib ometigi midagi muud. Igal aastal on olnud kümnete
kaupa neid, kes isegi ühte punkti ei suuda saada. Nii, et lootus, et pantvangi
võetud isikud vangistajaid mõistavad ja neid toetavad, ei ole õnneks täitunud.
Kaasnes ka teine häda, mis kestab senini. Nimelt lõpetavad abituriendid
koolikäimise aprillikuu lõpus (enne eesti keele eksamit) ning viimased
kursused, mille pikkus peaks olema 35 tundi (sh ka matemaatika) on ju hoopis
lühemad. Siin on üks kaval võimalus: teha 12. klassi tunniplaan sellisena, et
aprilli lõpuks oleks kõik kursused läbi, aga kui pikaks kujunevad sel juhul
laste koolipäevad?
Kord siia, siis jälle
sinna
Matemaatika eksam on olnud
kaheosaline ja kestab kokku 4,5 tundi, kusjuures tehakse arusaamatu 45 minuti
pikkune paus. Praktiliselt igal aastal
on teemaks see, et esimese osa ülesannete lahendamise jaoks on aega vähe. Eesti
keele eksami läbiviijad ei ole tulnud sadistlikule mõttele jagada osaülesanded
kätte kindlatel kellaaegadel ning õpilased suudavad 5 tundi järjest paigal
püsida küll. Miks ei või siis matemaatika eksam olla koostatud nii, et anname
mõlemad osad kohe kätte ja igaüks vaatab ise, kuidas talle lahendamiseks
eraldatud aja jaotab? Hämmastab ka see, et eksam koostatakse ühes variandis.
Kui kahe variandi koostamiseks raha ei jätku, siis on mõistlik riigieksam üldse
ära jätta, sest sisulise mõtte on see niikuinii kaotanud. Avaldatud statistika
ja ka sagedustabelid ei näita kahjuks asjade õiget seisu, sest laia kursuse
järgi õppinud laps võib valida kitsa kursuse eksami ning vastupidi (ilmselt
juhtub seda harva). Seega ametlikud keskmised tulemused on kitsa kursuse puhul
(võttes arvesse vaid neid, kes õppisid kitsa kursuse järgi) veelgi madalamad
kui ametlikult avaldatud. Arusaamatu on seegi, miks peab kitsal ja laial
eksamil olema 50%-line ühisosa, teame ju väga hästi, et kitsas matemaatikas on
minimaalselt 8 kursust ning laial matemaatikal 14 kursust (osades koolides
lisatakse veel paar kursust või õpetatakse rühmades). Mida siin siis võrrelda
ja mida nende võrdlustulemustega peale hakata?
Kuidas edasi?
Ilmselge on, et selline segadus,
mis oli enne sellekevadist eksamit, kus novembrikuuni polnud selge, kuidas
eksam toimub ja mis on hindepiiriks, korduda ei või. Oli ju algselt seatud
hindepiiriks 50% maksimumist, mida vaikselt hakata allapoole laskma. On
pikemata selge, et 50% piiri korral tulnuks korraldada „libaeksam“, kus
ülesanded 3. klassi tasemel või pidanuks leppima olukorraga, et paar tuhat
abiturienti põrus eksamil läbi. Kumbki pakutud variantidest pole lookulikult
tõsiseltvõetav.
Mina pean ainuõigeks teeks rahva
raha raiskamise lõpetamist silmas pidades lõpetada igasuguste riigieksamite
tegemine. Kool muutub taas haridusasutuseks, kus toimub normaalne õpe mai
lõpuni ja juunis toimuvad eksamid. Jutt sellest, et väga raske on teha
lõpueksameid ja sisseastumiseksameid, ei ole tõsiselt võetav. Kui üheks
eksamiks on kord korralikult õpitud, mis takistab siis sisseastumiseksamit
sooritamast? Neid tehakse ju niikuinii, sest vaevalt kedagi matemaatika ja
eesti keele eksami põhjal arstiteaduskonda söandab vastu võtta. Kool lõpeb
kolieksamitega ja saan aru ning tunnen kaasa ajakirjanikele, kes Postimehes või
Eesti Ekspressis lööva peakirjaga sisutühje lugusid avaldada ei saa. Otsigu
siis mõni muu teema.
Keegi ei vastuta? Või
siiski?
Tundub, et õpetaja ja ühtlasi ka
õpilane peab leppima sellega, mis tasemetööde koostajad või põhikooli
lõpueksamite korraldajad välja mõtlevad. Mäletame skandaaalset 3. klassi tasemetööd,
mille hindamisjuhend ja ka selle „parandatud“ variant kubises matemaatilistest
vigadest, lõpetades sellega, et ei suudetud kahte kahekohalist arvu õigesti
kokku liita? Kas keegi vabandas õpetajate ees? Ometigi on Innoves tööl isik,
kellele kõik tööde koostajad alluvad. Või ongi lolluste produtseerimine
muutunud normiks ning mingisugusest vabandusest ei saa juttugi olla. Selle
aasta põhikooli eksamitöös oli mitmeid küsitavusi, kuid minu sellekohase
kriitika peale matemaatikaõpetajate listis tuli tööd koostava komisjoni
liikmelt kiri, kus kõik must valgeks räägiti. Sellisele tasemele oleme siis
jõudnud.
Koolidesse jõudvad õpikud
kubisevad vigadest, nt rahulikult kirjutatakse „võrde põhiomaduse“ asemele
„ristkorrutis“ ja nii justkui peakski olema. See, et ruut pole paljude jaoks
ristkülik, pole vist enam uudis. Leian, et koolidesse saadetav õpik, tööraamat
vms peab olema saanud heakskiidu aineekspertidelt, mitte kirjastuse poolt
kinnimakstud retsensentidelt. Kirjastust huvitab sageli vaid see, et hind oleks
kõrge, kuid kvaliteedi eest pole nad objektiivselt suutelised vastutama.
Vabanemise tee
Matemaatikat saab armastada ja
tema võlu nautida ilma riigieksamiteta. Just need eksamid on kiviks uppuja
kaelas, st mis matemaatika õpetamise ja õppimise asendavad kunstrehkendamisega
ja õpilastele jääbki vale mulje, et matemaatika on üks lõputu drillülesannete
lahendamine. Aga seda ta ei tea kes olid Eukleides, Archimedes, Gauss, Cantor
jne. Küsige iseendalt: kui palju te põhikoolis teoreeme tõestate, aga gümnaasiu-mis?
Pole ju aega, tuleb eksamiks drillida ja naabrist parem olla. Üleskutse
vähendada ainekava mahtu ca 1/3 võrra võib lapsevanemates vaimustust tekitada,
aga mis see endaga kaasa toob? Kas meie noored on täna rumalamad kui 30 aastat
tagasi? Aga küsige ülikoolide õppejõududelt, kuidas tolleaegsed tudengid
matemaatikat õppisid ja eksameid tegid ja kuidas see nüüd toimub.
Asutus endise nimega REKK tuleb
viivitamatult likvideerida ning luua asutus, kus professionaalsel tasemel
tegeletakse õpetajate täiendkootuse ja metoodilise nõustamisega.
Ainenõukogud tuleb taastada ja
nende üheks ülesandeks oleks kontroll väljaantava õppekirjanduse üle.
Praeguse kaose jätkudes ei piisa
sellest, et ülikoolid teevad ühe semestri jooksul „tasanduskoolitus“, et tudengid
vähemalt suudaksid õppejõu jutust aru saada. Siis oleks vaja juba kolme aastat,
et eelnev mahajäämus likvideerida.
Poliitilisi otsuseid teevad
poliitikud, kuid neid valime meie. Tehkem siis õiged valikud.