Alates 2014.a muutub oluliselt riigieksamite sooritamise kord. Praegu loetakse eksam sooritatuks, kui õpilane kogub vähemalt 20% maksimaalsest punktide arvust, st saab eksamil 20 punkti või enam. Kohustuslike eksamite loendis on vaid üks eksam – emakeel. Eksami mittesooritanud õpilane gümnaasiumi ei lõpeta ja tal on võimalus järgmisel aastal eksam uuesti teha. Varasematel aastatel tuli ebaõnnestumise järel ka järgmisel aastal valida sama aine eksam ning asi muutus farsiks, sest mitmed matemaatika eksamil läbi põrunud õpilased tegid järgmisel aastal küll matemaatika eksami, kuid seda rohkem moe pärast (ega nad polnud vahepeal oluliselt targemaks saanud) ning pärast teistkordset läbipõrumist said lõpuks valida mõne teise aine eksami. Sellel õppeaastal on eksamivaliku kord muutunud ja eelmisel kevadel matemaatikas ebaõnnestujad saavad juba sel kevadel võimaluse eksamivaliku vahetamiseks. Asi seegi.
Nüüd tasub hoolega mõelda sellele, mis hakkab saama alates 2014. aastast. Matemaatika riigieksam on kõigile gümnasistidele kohustuslik ning positiivse tulemuse annab vähemalt 50% maksimaalsest punktide arvust.
Veidi statistikat
Riigieksamite algusaegadel oli positiivse tulemuse saamiseks vaja koguda vähemalt 1 punkt 100-st. Ikkagi leidus ka neid, kes sellega hakkama ei saanud (üleriigiline keskmine oli napilt üle 30 punkti). Hiljem tõsteti eksamikünnist 20 punktile (kehtib tänaseni) ning hakkas vähenema ka eksami sooritajate arv. Ühelt poolt on see tingitud gümnaasiumi lõpetajate arvu vähenemisest, kuid oma rolli mängis ka see, et matemaatikas väga nõrgad õpilased enam seda riigieksamit ei valinud. Sellegipoolest pole pilt eriti roosiline (vt tabelit)
| Aasta | Keskmine tulemus | Läbikukkujate osakaal |
| 2007 | 49,30 | 5,6% |
| 2008 | 58,20 | 5,3% |
| 2009 | 52,40 | 6,6% |
| 2010 | 58,60 | 7,6% |
| 2011 | 57,30 | 8,6% |
2011.a matemaatika riigieksami lühianalüüsi koostanud Deivi Taal teeb murettekitava järelduse[1]:“ Sajast matemaatika RE valinud noormehest kukub eksamil läbi 9-10 ja sajast neiust 4-6.“
Mis juhtub aastal 2014?
Matemaatika riigieksam on siis kõigile kohustuslik. Tõsi – valida saab kitsa ja laia kursuse eksamite vahel. Lai kursus koosneb 14 kursusest ja kitsas kursus 8 kursusest ning nende põhjal (aluseks on loomulikult riiklik õppekava) koostatakse ka riigieksam. Võrreldes varasemaga on veel üks oluline erinevus – gümnaasiumi lõpetamiseks tuleb saada vähemalt 50% võimalikest punktidest. Kui nüüd vaadata eespool olevat tabelit keskmise tulemuse kohta, siis on pikemata selge, et laia kursuse eksam peab olema oluliselt lihtsam võrreldes praeguste eksamitega. Klassis kontrolltööd tehes võib pidada normaalseks, kui 2-3 õpilast ei saa esimesel katsel positiivset tulemust. Kas see, kui eksamil kukub läbi ca 500 gümnasisti, on aktsepteeritav? Kui ei, siis missugust tulemust võib pidada normaalseks? Võib oletada (see on üksnes spekulatsioon), et teine 500 kukub läbi kitsa kursuse eksamil. Kui praegust matemaatika riigieksamit lahjendada, siis saame laia kursuse eksami ja hea õnne korral tehakse see ka normaalselt ära. Kitsa kursuse eksami tegemise kogemus meil puudub. Viimaseid kuid eksisteeriva REKK-i juurde on moodustatud eksamit ettevalmistav komisjon ja juba 16. mail toimub 10. klassi õpilastele katseline eksam (osavõtt sellest on vabatahtlik). Seda saab vaid tervitada, sest ühegi matemaatika eksami eel pole varem aktsepteeritavat eelkatsetamist toimunud. Kui eksamitööl puudub reliaablus ja valiidsus, siis pole sellisel eksamil mingit sisulist mõtet.
Minu jaoks on arusaamatu see, milliseid eesmärke peetakse silmas laia ja kitsa riigieksami tegemisega. Kas laia kursuse riigieksam on ülikoolide poolt aktsepteeritav sisseastumiseksamina? Julgen arvata, et mitte. Põhjus on selles, et kui praegu saab ca 10% õpilastest eksamil 90 punkti või enam, siis kergema eksami puhul on selliste õpilaste arv oluliselt suurem (seejuures protsent õpilaste üldarvust loomulikult langeb) ning riigieksami tulemuste põhjal ülikooli vastuvõtt muutub võimatuks. Riik kulutab raha riigieksamite korraldamisele (seda tingimustes, kus ressursside kasutamiseks on hoopis arukamaid võimalusi) ohtralt ning tulemus on enam kui kaheldav. Julgen välja tulla juba korduvalt varem välja öeldud mõttega – gümnaasiumi lõpetamine ja ülikooli astumine on kaks täiesti erinevat asja ning neid tulebki lahus hoida. Piltlikult öeldes ei ole riigieksam see toru, mida mööda õpilane gümnaasiumi lõpueksamilt ülikooli avaaktusele lohistatakse.
Mis saab läbikukkujatest?
Seni on eksamil läbikukkujatega käitutud nii, nagu tsiviliseeritud maailmas teha pole sünnis. Järeleksami saab sooritada alles aasta pärast ning lootus, et ebaõnnestuja vahepeal oluliselt targemaks saab, on rajatud liivale. Kaotatud aastaid ei saa enam kunagi tagasi. Mis veel hullem, ühe rumala valiku tõttu pole võimalik jätkata õpinguid ka kutseõppeasutuses (kui just põhikooli baasil vastu võetavatel erialadel õppima ei asuta), sest gümnaasium on lõpetamata.
Mis saab aastal 2014 ja hiljem riigieksamil läbikukkujatega? HTM-le on selline küsimus ka esitud ja vastust on järgmine:“ Sel puhul tuleb teha uuesti eksam samas aines, kuivõrd on kindlad kolm riigieksamit. Samas on võimalus, et matemaatikas teeb õpilane uue valiku, nt valib laia matemaatika eksami asemel kitsa matemaatika. Samuti on võimalik uuesti valida, mis keeles eksam sooritatakse[2].“
Lihtsamasse keelde ümber tõlgituna tähendab see seda, et kitsa kursuse matemaatika eksami halvasti teinud õpilasel pole tegelikult mingit valikut, laia kursuse eksamiga alt läinud õpilane saab valida vähemalt kitsa kursuse eksami mis võib talle isegi jõukohane olla. Samas tasub meelde tuletada, et lühikest aega kehtinud gümnaasiumi riikliku õppekava[3] (kehtis 4 kuud) järgi lubati riigieksamit mittesooritanud õpilasel teha koolieksam ja nii oleks saanud gümnaasiumi lõpetada (vt § 18, p3).
Mingil põhjusel on see punkt praegu kehtivast õppekava redaktsioonist[4] kadunud. Kes teab, millist õilsat eesmärki selline Vabariigi valitsuse määruse muutmine täidab? Minu meelest lüüakse hingekella nende noorte unistusele, kes tahavad peale gümnaasiumi lõpetamist minna kutseõppeasutusse ametit õppima. Kui väga reljeefselt väljenduda, siis tahetakse üks osa noortest viisakalt suunata peale 9. klassi lõpetamist kutsekoolidesse. Gümnaasiumisse pole neil asja (mis sellest, et kutseõppesse võetakse paljudele erialadele ainult gümnaasiumi lõpetajaid), õppigu kokaks või kondiitriks. Kindlasti vajab meie riik ka tublisid kebabimüüjaid, aga julgen sügavalt kahelda selles, kas kõrgtehnoloogiat käsitleda oskavat oskustöölist põhikooli baasil on võimalik välja õpetada?
Võimalikke lahendusi
Üheks võimaluseks on taastada olukord, mis oli eelmises gümnaasiumi õppekava redaktsioonis – eksami ebaõnnestumise korral võib õpilane teha järeleksami koolis. Sel juhul saab õpilane gümnaasiumi lõputunnistuse ning võimaluse jätkata õpinguid kutseõppeasutuses. Teiseks võimaluseks on jätta eksamil läbisaamise alampiir 20-le punktile. Sel juhul saab teha normaalse laia kursuse eksami (mida aktsepteerivad ka ülikoolid) ning ka matemaatika vastu mitte huvi tundvad õppurid peaks olema võimelised sooritama kitsa kursuse eksami. Kui ikka 20% piiri ei ületa, siis pole gümnaasiumi lõputunnistuse andmine kuidagi põhjendatud. On ka võimalus, et midagi ei muudeta, kuid siis on reaalne oht selleks, et oleme olukorras, kus me mitte olla ei taha – sadadel gümnasistidel jääb kool lõpetamata.
Allar Veelmaa, Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja, pedagoog-metoodik
